Praeguseks olen siin backpackkeris veetnud juba natuke üle 2 nädala. Selle ajaga olen blogipidamise juba päris ära unustanud. Kunagi lubasin endale, et iga nädal teen uue postituse. Praegu tunnen küll häbi, sest eelmisest postitusest on mõõdas juba liiga palju aega.
Siia jõudsime kohale teisipäeval ja esimese nädala saime niisama ilusad siin olla. Hosteli omanik pakkus meile järgmisest esmaspäevast tööd ja me olime nõus mandlipuid pruunima hakkama. Siinne hostel on ikka tõeline peldik. Isegi MadCat, mida ma alguses kirjeldasin kui tõelist urgast ja mis hiljem nii lähedaseks sai on sellest kohast siin miljon korda parem. Me teeme siin omakeskis nalja, et ainus, mis seda hostelit koos hoiab on hiired ja muud kahjurid. Hiiri on siin tõesti palju. Üks öö sai tunni aja jooksul kolm hiirt WCpotti ära uputada. Seetõttu tahtsime minna Barmera karavanparki, kuhu me oleks kolmekesi kahesesse tuppa saanud. See oli täielik luksus - igas toas oli telekas, külmkapp ja muu eluks vajalik. Kuid kahjuks läks see plaan vett vedama, sest Mike - siinne hosteli juhataja ütles, et kui me ära lähme, siis ta ei saa meile seda eelpool mainitud tööd enam anda. Seega peame natuke kolimist edasi lükkama, aga seda plaani täielikult me küll peast välja ei viska.
Esimene töönädal mõõdus päris füüsiliselt. Kuigi tegu pidi olema kerge pruunimisega (ehk siis okste lõikamisega) oli mõni rida ikka päris palju viga saanud ning seetõttu vajas ikka korralikku saagimist. Meie töövahendiks oli umbes 20 cm pikkuse teraga käsisaag, mis tahtis natu liiga tihti katki minna :D Esimene tööpäev sai läbi põhimõtteliselt ennem, kui see alata jõudis. Alguses näitas Matt kuidas ja mida saagima peab ja siis lasi meil kambakesi paar rida läbi teha. Lõpuks saime igaüks endale oma rea, mille ta siis pärast üle kontrollis. kui rida sai valmis, siis hakkas vihma sadama. Mistõttu jäi meie tööpäev ainult kolmetunniseks. NSW's oli küll seadus, et isegi kui sa töötad ainult 5 minutit, siis sulle peab kirja panema 4 tundi. Ka SA's on säärane seadus, kuid siin pole seadused väga täitmiseks, need on pigem soovitused. Järgnevad tööpäevad olid ilusti 8tunnised, kuid ma ise oleks vb tahtnud pikemaid tööpäevi, sest backkeris polnud tõesti peale söömise ja magamise midagi teha. Esimene nädal oli parem käsi ikka päris valus, sest kogu see saagimine oli ikka päris füüsiline tegevus.
Teised otsustasid teha ka pühapäevast neljatunnise tööpäeva, et ainult rohkem farmipäevi juurde saada, mis osutus mõttetuks, sest Matt oleks meile lihtsalt kirjutanud laupäevased tunnid pühapäeva peale pooleks ja me oleks ikka oma päeva kätte saanud. Ega mul töö vastu väga midagi ole, aga siin ei saanud teiste töölistega ikka üldse midagi kokku leppida. Nende tujud muutuvad ikka nii kiiresti, et anna minna. Üks tööpäev oli nii, et me olime mingi 8 pool tundi juba tööd teinud ja siis tuli Helger mulle ütlema, et teised otsustasid nüüd ära minna. Lihtsalt lambist tahtsid ära minna. Nad ei lõpetanud isegi oma rida ära, viskasid saed sinna maha, kus olid. Selle olen ma siin hästi selgeks saanud, et sellist töökultuuri nagu Eestis ei ole ikka kusagil mujal maailmas. Mitte et ma ise mingi eriline tööloom oleks, aga kõik siin ikka viilivad nii palju kui vähegi saab. Laupäeval oli nii, et 8tunnisest tööpäevast tegid kaks umbes 4 tundi pause, sest neil oli pohmakas. kogu aeg magasid ainult bussis. Selline asi ajab närvi, sest ülemus võtab meid kui ühtset gruppi, mitte eraldi töölisi. Kui teised ei viitsi tööd teha, siis see viib ju kogu grupi töö alla.
Töö sai teisipäeval kuidagi väga järsku otsa. Pidi nagu kauemaks olema seda, aga õnneks oli sedagi.
Mike'i kaudu ei olnud meile mingit tööd enne pühapäeva loota, niisiis helistasime Robile, kelle kaudu me oleks pidanud kohe töö saama, kui siia tulime, aga siis ei olnud tal midagi pakkuda, sest apelsiinide hooaeg ei olnud veel alanud. Rob sebis meile ilusti järgmiseks päevaks töö mandariine korjama. Mulle mandariinide korjamine väga ei meeldi. Neid ei saanud niisama puu otsast korjata, vaid pidi kääridega ära lõikama oksa küljest. Sa ei tohtind liiga pikka oksa alles jätta, muidu see kraapis teisi mandariine ja ei tohtind ka nii lähedalt võtta, et sa ise koort kahjustaksid. 6 tunniga korjasime me kolmepeale 3 ja pool binni mandariine. Mis iseenesest ei olnudki kõige vähem.
neljapäeval käisime kaheks tunniks Butternuts'e korjamas. Need näevad välja nagu rihmaga koomale tõmmatud kõrvitsad :D Sellised väikesed kaheksad. Neid korjasime viiekesi, sest üks sakslaste seltskond oli ka meiega. Üldiselt oli see suht saast töö. Farmer oli tross ja põld oli jubedalt rohtu kasvand ja meie pidime neid siis sealt rohu seest otsima.
Täna on juba laupäev. Ülejäänud nädala oleme niisama ilusad olnud ja teinud absoluutselt mitte midagi. Homme kolime siit backkerist lõpuks minema eelpoolmainitud karavanparki. Selle koha pluss on ka see, et me oleme linnas ja ei pea iga paari päeva tagant bensiini raiskama, et saaks toitu osta.
Jääge siis uusi postitusi ootama ja loodame, et need tulevad kiiremini kui see.
