Peapealmaal: March 2011

Thursday, 31 March 2011

Golden Gaytime.

Nii umbes kuu aega tagasi tekitas FB's furoori minu postitus:

Had my first taste of the golden gaytime. It was realy good. Going to have one soon again.

Millele tuli palju huvitavaid kommentaare:

Sille Laks Oh wait a minute kallis, what? Gaytime :D
March 5 at 1:03pm ·
Tõnis-Mikk Aabna Yeh, gaytime.
March 5 at 2:05pm ·
Kristo Tammik Oh yeah gaytime... that was some fun. Should do it again tomorrow.
March 5 at 2:07pm ·
Ragnar Unga What? Austraalia muudab inimesi tundmatuseni?
March 5 at 2:12pm ·
Mitch Martin oh yeah, ive had many gaytimes in last few weeks. There is nothing better than a golden gaytime on a sunny day
March 5 at 2:14pm ·
Tõnis-Mikk Aabna Ma olen teinud siin asju, milleks ma poleks kunagi eestis võimeline olnud :D
March 5 at 2:14pm ·
Karin Kapsi I love golden gaytime, I looooove it !!
March 5 at 2:22pm ·
Tõnis-Mikk Aabna Mhmh. Its amazing.
March 5 at 2:26pm ·
Madis Aabna MIDA???? TÕNIS, mida sa tegid?
March 5 at 2:36pm ·
Tõnis-Mikk Aabna Had a taste of golden gaytime. Whats so weird of that?
March 5 at 2:43pm ·
Madis Aabna Geiklubi?
March 5 at 2:43pm ·
Ragnar Unga ice-cream :)
March 5 at 2:43pm ·
Tõnis-Mikk Aabna And it tasted good!
March 5 at 2:43pm ·
Madis Aabna mis asja?
March 5 at 2:46pm ·
Tõnis-Mikk Aabna Poleks elu sees uskunud et ma selle tee valin, aga austraalia ja siinsed noormehed on mu mõttemaailma avardanud
March 5 at 2:52pm ·
Madis Aabna mis sa proovisid meest või?:O
March 5 at 2:52pm ·
Kristo Tammik See oli isegi liiga gay gaytime jaoks :D
March 5 at 3:11pm ·
Tõnis-Mikk Aabna I had the gaytime of my life amd i never felt this way before (black eyed peas rütmis)
March 5 at 3:13pm
Jacklyn Roos ja seda ma motlesin , et sa minuga nii imelik olid :D
March 5 at 8:32pm ·

Õnneks hammustas vähemalt Ragnar selle läbi, et tegemist on jäätisega.
Maailma parema jäätisega.
Soovides kõigile Golden Gaytime'i.
Tõnis.

Wednesday, 30 March 2011

Nüüdseks olen siis natu üle nädalakese siin kohapeal olnud.
Ja emotsioon kohapealsest elust on täitsa hea.
Töötan siin alamakstud koristajana ning iga päev on mul tööpäev, mis on ainult tervitatav, sest eelmise nädala eest sai natu vähem palka, kui farmis töötades. Töö ei ole väga raske ja reeglina on juba kolmeks tööpäev läbi. Kuna me oleme kusagil pärapõrgus, siis ega mul midagi väga teha ole. Tööd tehes läheb vähemalt aeg kiiresti.
Laupäeval küsisin Rob'ilt, meie bossilt, autot ja käisime Kristeliga Mandurahis poes. Sai siis selle vasakpoolse liikluse ka ära proovida ja ei ole see nii hull midagi, seda tõestab täiesti terve auto :D Mul pole kunagi poes nii palju raha toidu peale läinud, kui seda läks nüüd Nädala toit ja jook Martiniga kahepeale (Martiniga sellepärast, et ta on mu isiklik kokk :D) läks maksma üle 2000 krooni, lisaks kõneaeg ja internetipulk, et saaks netis käija, veel peaaegu 1000 krooni. Eestiga võrreldes ikka päris krõbedad hinnad, aga nuh, palgavahe on ka märgatav.
Mõni õhtu pärast tööd olen saanud vaikselt maha istuda ja siinsete töötajatega natuke võtta. Kogu laud on jälle eestlaseid täis. Mina ei saa aru, miks neid eestlaseid siin nii palju on. Minuga kokku on 9 eestlast, mis on umbes 3/4 staffist. Pärast võtmist saab hommikul ilusti tööle minna. Kuskilt on kõrvu jäänud ütlemine, et eestlane teeb pohmakaga kõige paremat tööd. Ega see väga mõõda olegi.

Saturday, 26 March 2011

Preston Beach

Jõudsime rongiga Mandurah’isse päris kiiresti. Rongid on siin üldse väga korralikud, isegi konditsioneer on sees. Esimese asjana läksime kaubanduskeskusesse, et kõhud täis süüa ja osta omale piisavalt suur toidu tagavara, sest lähim linn Preston beachist on nii umbes 60 kilti ja sinna väga tihti just ei satu. Käisime mingis hiinakas söömas. Mulle küll meeldib vürtsikas toit, aga seda mida meile seal pakuti oli küll tase omaette. Pärast võtsid kaks eestlast meid peale ja sõit võis alata.

Kiirteel juhtus meil väike õnnetus – nimelt sõitsime kängurule otsa. Õnneks küll mitte väga hullult, aga kui 120 on sees, siis paneb iga lops südame päris kiirelt taguma. Hea, et me kiirteelt välja ei sõitnud. Sai hetke rahunetud ja edasi sõidetud. Juba varsti tuli juhile üllatuseks, et ta peab parempõõrde tegema ning seetõttu sai kummide vilisedes 120ga hakatud parempõõret tegema :P Ka seekord meil vedas ja äärekivist väi natuke puudu :D

Kohale jõudsime täitsa elusatena, rohkem sekeldusi meil ei olnud. Sai siis kohapeal ka teiste eestlastege tutvutud ja uue bossiga 6-7 õllet võtta. Ma sain endale voodi! WOOOOHOOO :P Ei peagi enam kuskil telgis magama õnneks J

Baldivis

Jõudsime pühapäeva õhtul kohale ja saime endale pinna kohalikus haagissuvilate pargis telkimisplatsil. Enne Perthist lahkumist sai endale ka siis kahe inimese telgi ostetud, kuid hiljem telki kokku pannes selgus, et kaks inimest sinna kohe kindlasti sisse ei mahuks. Ilmselt poleks ainult minagi sinna diagonaalselt sisse mahtunud. Jessica andis siis meile oma telgi, see oli „tiba“ suurem. Karavanipargis on päris kallis peatuda, mis sest, et sa telgis magad – võttes mingi nädalase pakkumise pidime maksma 13 pool doltsi näkku päeva eest, kuid Mad Catis pidin maksma vaid kolm doltsi rohkem. Seal oli vähemalt voodi ja poed ümberringi. Aga mida sa teed?! Häda pidi ju ka härja kaevu ajama. Esmaspäeva hommikul pidime 5.20 juba kohal olema, päris varajane algus.

See Kaheinimese telk siis:

Meie päevad hakkasid välja nägema umbes sellised: 4.30 äratus, kähku klahvid puhtaks ja siis tegime lõunat. 5.20 hakkas töö pihta. Päeva alguses korjasime põllult kas kapsast või salatit või mida iganes, päeval istutasime uued taimed maha ning õhtupoole sai paar tundi rohida. Jube lebo töö oli, ma arvan et 6 päevaga sain istutada nii umbes 25 tuhat taime, päris suur kogus nii lebo töö kohta. Karavaniparki jõudsime tavaliselt kella kaheks. Käisime pesus, tegime süüa, mängisime uno’t selle peale, kes nõud ära peseb. Kui jäi aega üle, siis sai vb tunnikese läpakast mõnda filmi vaadata ja juba umbes 6-7 aeg magama keerata. Jube greefik, aga kui oli vaba päev, siis ei oskand selle vaba ajaga enam midagi peale hakatagi. :D

Laupäeva hommikul helistas Martinile ta sõber, kes pakkus tööd kahele väikeses kuurotis. Päeval helistasime oma tööagentuuri, mille kaudu me sinna farmi tööle saime, küsimaks kas me saame varem sealt farmist ära, sest töölt lahkumise puhul pidi nädalakese ette teatama. Esimesed sõnad, mis mulle öeldi olid „Do You speak Chinease“ :D Ega ikka väga ei oska küll. Õnneks saime ka inglise keeles omad asjad selgeks räägitud. Tulemus oli siis selline, et esmaspäeval me peame ikka tööle minema ja teisipäeval saame lahkuda juhul kui meile leitakse asendajad. Kui asendajaid ei leita ja me lahkume sellegipoolest, siis me jääme kogu nädalapalgast ilma, mis on siis umbes 700 dollarit.

Esmaspäeval helistasime agentuuri ja meil lubati ära minna. Farmist küsisin endale ka soovitajad, keda ma saaksin oma Cvsse kirja panna. Pärast tööpäeva sai kähku asjad ära pakkida ning Jessica viskas meid rongijaama ära.

Perth.

Sai Perthis nädal aega passida ja olematut raha kulutada. Igs päev sai Aussijobi ukse taga paar tundi kulutatud, kuid sellest ei olnud mitte mingit tolku. Ei olnud neil õieti ei linnatõid, ega ka farmitõid pakkuda. Milline pettumus, eriti kuna tänu neile saime selle „suurepärase“ pirnikorjamise töö. Sai ka mõni kord JobShopis käidud ja paar päris head kuulutust oli üleval, aga alati on midagi puudu, olgu selleks kas auto või on kuulutus paarile.

Neljapäeva õhtul käisin City and Surfi backpackeris pirnikorjajatest sõpradel külas, kus üks tüüp soovitas minna ühte teise agentuuri, kus sebiti talle suht kiiresti töö. Otsustasime siis reedel sealt läbi minna ja vaadata, mis kohaga tegemist. Agentuur oli mõeldud pigem aasialaste jaoks või vähemalt selline mulje jäi, kuna kõik kliendid ja töötajad olid aasialased. Aga egas siis midagi, regasime ennast ära ja jäime lootma, et äkki saab midagi, kuigi ega me väga sellesse büroosse ei uskunud. Aga tunni aja pärast helises telefon ja tehti pakkumine kolmele minna farmi tööle. Kuna meie kolme poisi hulgas autojuhti ei olnud, siis kauplesin ka neljanda kaasa, et äkki on üks saksa tüdrukutest nõus meiega kaasa tulema. Alice (who the fuck?) oli vahepeal mingi tööotsa leidnud, aga Jessical oli telefoni aku tühi ja mei ei saanud teda kätte. Jooksime siis mõõda linna ringi, et äkki leiame ta üles. Saime ta siis Aussijobist kätte ja õnneks oli ta nõus meiega tulema.

Tegelikult ei teadnud me sellest tööst muud midagi, kui et tegemist on farmitööga.

Thursday, 10 March 2011

Tagasi Perthis.

Jõudsime siis Perthi tagasi... Siia jõudmine oli paras tsirkus. Tüdrukud ei tahtnud esmaspäeval siia tulla, seega me pidime hääletama. Pärast umbes poole tundi hääletamist võttis itaalasest pede juuksur meid peale. Päris hea oli, ta viskas meid otse Perthi ära – kergelt 200 km. Nii, et meil vedas sitaks.

Põhjus, miks me tahtsime just esmaspäeval siia oli väga proosaline, me tahtsime soundwave’ile minna. See oli rokifestival, kus esinesid ikka väga kõvad nimed. Me läksime põhiliselt Thirty Seconds to Mars'i ja Bullet for My Valentine'i pärast. Martin oli ennast paar kuud tagasi vabatahtlikuks reganud ja pärast 10. minutit sebimist sain ka mina sisse. Pidime mingi poolteist tundi seal koristama ja selle eest saime kontserdil olla. Ilgelt kõva oli :)

Pärast festivali läksime linnapeale. Siin on üks park, kus on jõhkralt suur telekas. Võtsime Martiniga pitsad ja istusime maha filmi vaatama. Müüdimurdjate Green Horneti eri tuli. Pärast seda mõtlesime linnapeal natuke jalutada. Kuid pärast seda, kui me püsti tõusime tegid kaks ilusat Austraalia tüdrukut Martinile ta kosside kohta komplimendi ja me sattusime nendega jutulainele. Millest iganes võib ikka vestlus siin alguse saada. Tüdrukud tegid tossude kohta komplimendi!? :P Mingi tunnikese rääkisime nendega seal juttu ning siis läksime klubisse edasi. Siin aussis on vist mingid mõkud mehed, ei tee naistele üldse jooke välja või point oli milleski muus, kuid nad olid suht üllatunud, kui me neile joogid välja tegime. Igas tahes jäi üks neist suht täis ja me pakkusime, et saadame nad koju ära. Mõeldud, tehtud. Pärast jäime veel paariks tunniks tüdrukute juurde, juttu rääkima :D ja pärast tulime tulema.

Alates teisipäevast hakkasime uuesti tööd otsima. Praeguse neljapäeva seisuga ei ole kahjuks midagi leidnud, kuid lootus ei tohi kaduda.

Donnybrook

Jõudsime Donnybrooki, mis on väike linnake Perthist kahe ja poole tunni kaugusel lõunas. Ööbime ühes päris korralikus hostelis, mis on jälle eestlaseid täis. :D Mina ei tea, mida nad kõik on siia ära kaotand. :P

Esimene päev pirnikorjajana oli päris normaalne, kuid kohe sai selgeks, et ega neid pirne väga ei kogunegi. Meile makstakse koguse pealt, palju me korjame, ehk siis mitu pinni me päevas korjame. Esimesel päeval õnnestus meil saada 3 pinni näkku ja teisel peaaegu neli, kuid neljapäev ja reede olid jubedad. Väljas oli sitaks palav, me töötame päikese käes ning suured pirnid olid ka lõppemas. Sakslaseid see väga ei puudutanud, sest nad panid pinni ikka kõike, mis neil kätte juhtus. Täiesti väikseid pirne, kui ka lehti ning isegi puid. :D Väga sitt ikka. Reedel saime kuue tunni töö ees 40 doltsi ainult, sest midagi ei olnud korjata. Tunnipalk alla 7 dollari – mõtetu. Tavaline keskmine töötasu on 18 pool dollarit. Reedel saime ka palga kätte – kergelt üle 300 dollari. Mõttetu palk sellise rügamise eest.

Rääkisime siis ka farmeriga sellest. Ta ütles, et tulge esmaspäeval tagasi, siis vaatab, kas hakkab meile tunnipalka maksma. Aga isegi kui hakkab, siis ei ole ju suuri pirne mida korjata ja ta hakkab meile vabu päevi andma. Siis me jälle ei teeni midagi. Kõige huvitavam asi selle palga juures on, et ta ei andnud meile palgalipikuid, et me saaksime tõendada, et oleme seal töötand, kuid maksud võttis ikkagi maha. Seega esmaspäeval lähme räägime temaga, et mis värk on. Kuid tööle me sinna enam ei lähe. Eile sõitsime siinkandis ringi, et uut töökohta leida, kuid kahjuks ei õnnestunud see meil. Seega esmaspäeval peale farmeri juures käimist lähme tagasi Perthi. Kus proovime ühele festivalile sisse hiilida. Seal esinevad päris kõvad bändid ja päris lahe oleks seal ära käija.

Eile õhtul oli meil jälle väike pidu ja m sain oma esimese Golden Gaytime’i. :D Postitasin selle kohe Facebooki ka ja inimesed läksid sellest kohe põõrdesse, et mismõttes nagu. :P Tegelikult on Golden Gaytime üks sitaks hea jäätis siin. Hehe.

Perth.

Perthi jõudsin kohale kohaliku aja järgi 5 hommikul. Lennujaamast ostsin endale kohe ka kohaliku numbri ära. Seega, kui keegi tahab minuga ühendust võtta, siis parim võimalus selleks oleks ilmselt helistamine 0415574482 Aussi suunakood käib ka sinna ette vast. Pärast tõmbasin lennujaama transpordiga linna ära kohe. Päris hea oli linnapeal ringi käija paks talvejope käes, suur seljakott seljas ja villased sokid veel jalas. :P Õnneks oli esimene hostel täis, kuhu ma tahtsin sisse saada, sest vastasel juhul poleks ma Mad Cat’i hostelisse jõudnudki. Hostel asub politseijaoskonna, geyklubi ja baptistide kiriku vahel. :D Kõndisime linnapeal ringi uut hostelit otsides kui märkasin ühte tüdrukut, kellelt võiks teed küsida. Lõppes see asi sellega, et ta viis mind oma hostelisse. Esimene emotsioon, kui ma uksest sisse astusin, oli ikka päris jube. Sellist peldikut ei ole ma ikka enne näinud. Eelmine õhtu oli seal pidu käinud ja kõik kohad olid pudeleid ja prahti täis. Aga nu mis seal ikka, elada on ju kuskil vaja ja eestlane ei vingu. :D Võtsin endale siis väikse toa. Seal toas elab kokku 12 inimest, mis polegi kõige hullem variant, sest ühes teises toas on 12 narivoodit, seega kokku siis 24 inimest. Olles ennast ilusti sisse seadnud otsustasin minna linna uurima. Perth (välja arvatud kesklinna kompleks, kus ma peaaegu elangi) on jätnud mulle sihukese keskmise Ameerika väikelinna mulje, kus on suhteliselt väikesed majad ja kõik tundub nii kodune. Kuigi jah, selles unises väikelinnas on rohkem inimesi, kui Eestis kokku—nii umbes 1,5 miljonit. Nu mis see siis ära ei ole. :D Jääb selline mulje, et siin Austraalias on rohkem eestlaseid, kui Eestis kokku. Igal pool, kuhu lähed on eestlased jälle ees. Üks õhtu kergelt viina võttes oli meid laua taga kokku 15 eestlast. Jube ikka.

Üks õhtu pärast rasket ei millegi tegemist sai siis maha istuda ja hakata gooni lahendama. Kui goon sai otsa, siis mõtlesine geyklubisse minna, kuhu meid sisse ei lastud. Ma olin ikka väga pettunud, miks mind sisse ei lasta. Ega meie eestlased ennast siis sellest segada lase. Läksime linnapeale ja tahtsime mõnda pubisse sisse saada, kuid kella kahe aeg öösel enam ei lastud sisse, kuna hakati sulgema juba. Üleüldse pannakse siin kõik poed jube vara kinni. Nädala sees on asjad ainult viieni lahti. Nagu omg. Aga mis teha, ei lasta sisse, siis ei lasta. Leidsime tänava pealt ostukäru ja me tegime Mihklile sellega elu sõitu. :D Hea, et politsei meid vahele ei võtnud, sest nad olid täpselt meie kõrval, kui me ringi kimasime. Ma oleks peaaegu Mihklil kaela murdnud. Tegin talle täiskiirusel sõitu ja ma tahtsin ta kõnniteele edasi suunata, aga kahjuks oli äärekivi liiga kõrge, seega me sõitsime täiskiirusel vastu äärekivi. :D Õnneks jäi Mihkel terveks. Pärast jõudsime selle sama ostukäruga tagasi hostelisse, kus me ka seinast seina sõitsime. :P Hea, et me midagi väga ära ei lõhkunud, sest Mihkel töötab seal hostelis ja ta peab eeskujuks meile olema, milles me ei kahtlegi, et ta on. :D

Laupäeval sai eestlastega rannas käidud, mille tagajärjel ma praegu – nädal aega hiljem ajan jõhkralt nahka. Point on selles, et mul õnnestus rannas magama jääda. :D Kuid sai esimene kord ookeani ääres ära käidud ja eks see ole seda väärt. Vesi on ainult liiga soolane, sest kui vesi silma läheb, siis ei näe sa midagi ja kui kurku läheb, siis tekib tahtmine kohe oksendada. Kuid lained on imelised, sitaks suured.

Eriti lahe on, et Tauriga sai orksis natuke suhelda enne siia tulekut, ta ei mainind, kus backeris ta on, kuid sattusime ikka kokku. Või veel parem üllatus oli kokku juhtuda Sassiga, kellega on Eestis nii mõnelgi peol saanud koos käija koos RT grupiga. Müstika ikka, tuled teiseltpoolt maakera ja satud kokku inimesega, keda poleks oodanudki. Maailm on ikka nii väike.

Esmaspäeval sai siis lõpuks tööd pirnikorjajana Donnybrook’is. Meil oli poolteist tundi, et pakkida oma asjad ja asuda teele. Nüüd ma rändan Kristoga bäkkerist, Martini, ühe saksa tüdrukuga ja ühe uus-meramaalasega.

Aussi jõudmine.

Mõtlesin, et hakkaks ka siis blogi pidama, et anda teada, kuidas mul siin peapealmaailmas ka läheb. Kuna ma olen blogi kirjutamisega juba suhteliselt hiljaks jäänud ja alustada tuleb algusest, siis lähevad esimesed postitused pisut pikemaks.

Hommik oli tõeline õudusunenägu. Süüdistada selles saab ainult liigset viina, mida sai eelmisel õhtul Sille ja Kaleviga võetud. Eks see võib juhtuda, kui viina otsasaamist ei ole vaja karta. Lennujaama sõites hakkas mul päris paha ning Sille soovituse peale kergendasin ennast lennujaama kempsus. Lennukile astuda oli ikka päris kurb, sest tänu viimase hetke tegutsema hakkamisele ei saanud ma päris paljude heade sõpradega viimast korda hüvasti jätta. Jään teid igatsema ning kui tagasi tulen, siis tuleb kõva pidu :D Selles pole kahtlustki.

Lutonis maandudes pidin Milton Keynesi bussiga jõudma, kuna mu järgmise lennuni oli üle 30 tunni aega. Sain seal Marekuga kokku, keda pole ikka väga ammu näinud. Rääkisime niisama juttu ja tutvusin linnaga. Mareku juures ostsin ka netist bussipileti ära, et Londonisse oma järgmisele lennule jõuda. Enne lahkumist mõtlesime väikse piljardi teha. Päris hea kogemus oli väikeses traditsioonilises Inglise jalgpallipubis olla mängu ajal. Lõpetasime mängu kiiresti ära, et ma ikka bussile jõuaksin. Et kindel olla, me tellisime takso. Takso ei tahtnud kuidagi kohale jõuda, seega võtsime ühe teise takso lubades juhile korralikku tippi. Õnneks ta oli sellega nõus, kuid siis selgus, et bussijaam on oma endisest asukohast ära kolinud ja me pidime nüüd sõitma teisele poole linna otsa, milleks oli meil vähem kui 15 minutit aega. Bussijaama jõudsin ainult 3 minutit enne bussi väljumist, aga mul oli vaja veel pilet masinast kätte saada. Aparaat ei tahtnud koodi tunnistada, mis ma netist ostes sain. Sai mitu korda proovida, kuid mitte midagi. Samas ei lasknud mul uut pilet ka osta, kuna seda bussi arvutis ei eksisteerinudki üldse. :S Mis kõige jubedam, siis bussi ei olnud ka ees, et oleks saanud bussijuhilt osta vms. Juba oli 15 minutit bussi graafikujärgsest väljumisest mõõdas ja ma olin juba suht paanikas, sest järgmise bussiga ei oleks ma enam lennukile jõudnud. Oleksin kasvõi Londonisse hääletanud. Marek helistas oma sõbrale ja õnneks oli ta nõus mu 50 naela eest Londonisse ära viskama. Kuid siis viimast korda vaadates, kas meie buss on kohal, nägime õiget bussi ette sõitmas. Te võite ette kujutada kergendust, mis mind siis valdas, kuid mu kannatused polnud veel sellega lõppenud. Bussijuht ei tahtnud mind peale võtta, kuna mul ei olnud piletit ja tasku olid jäänud ainult 40 euri, mis bussijuhile just väga ei meeldinud. Pika läbirääkimise käigus oli ta õnneks nõus mind ära viskama. JESSSS!!!! Ma jõuan oma lennuki peale.

Lend Kuala Lumpurisse oli päris normaalne, mis sest, et lend kestis üle 12 tunni. See on ikka jube pikk aeg ühe koha peal kitsas toolis istuda. Õnneks oli minu kõrval koht tühi ja ma sain kergelt laiutada.

Kuala Lumpuris jäin siis ümberistumist ootama, milleni oli kolm tundi aega. Sealsed lennujaama töötajad on ikka parajad lambad küll. Mingi poolteist tundi enne lendu ilmus tahvlile teade, et lend on teise väravasse ümber suunatud. Läksin siis uude väravasse, kus mulle öeldi, et sealt lendu küll ei välju, mingu ma tagasi esimesse väravasse, kust saadeti mind jällegi tagasi teise väravasse. Kuradi lambakari küll. Otsustagu lõpuks ära, kust see lend siis väljub. Kui lennule hakati inimesi kutsuma, siis selgus, et tegemist on ikka selle esialgse väravaga, mis sest, et tablool ilutses jätkuvalt teine värava number.

Lend Kuala Lumpurist Perthi oli aga jube ebamugav. Seekord ei olnud mu kõrval vaba kohta, et ma oleks saanud laiutada. Ma ei ole just kõige lühem inimene ja istuda pingil, mis on tehtud pidades silmas keskmist aasia inimest ei olnud midagi väärt.