Sai Perthis nädal aega passida ja olematut raha kulutada. Igs päev sai Aussijobi ukse taga paar tundi kulutatud, kuid sellest ei olnud mitte mingit tolku. Ei olnud neil õieti ei linnatõid, ega ka farmitõid pakkuda. Milline pettumus, eriti kuna tänu neile saime selle „suurepärase“ pirnikorjamise töö. Sai ka mõni kord JobShopis käidud ja paar päris head kuulutust oli üleval, aga alati on midagi puudu, olgu selleks kas auto või on kuulutus paarile.
Neljapäeva õhtul käisin City and Surfi backpackeris pirnikorjajatest sõpradel külas, kus üks tüüp soovitas minna ühte teise agentuuri, kus sebiti talle suht kiiresti töö. Otsustasime siis reedel sealt läbi minna ja vaadata, mis kohaga tegemist. Agentuur oli mõeldud pigem aasialaste jaoks või vähemalt selline mulje jäi, kuna kõik kliendid ja töötajad olid aasialased. Aga egas siis midagi, regasime ennast ära ja jäime lootma, et äkki saab midagi, kuigi ega me väga sellesse büroosse ei uskunud. Aga tunni aja pärast helises telefon ja tehti pakkumine kolmele minna farmi tööle. Kuna meie kolme poisi hulgas autojuhti ei olnud, siis kauplesin ka neljanda kaasa, et äkki on üks saksa tüdrukutest nõus meiega kaasa tulema. Alice (who the fuck?) oli vahepeal mingi tööotsa leidnud, aga Jessical oli telefoni aku tühi ja mei ei saanud teda kätte. Jooksime siis mõõda linna ringi, et äkki leiame ta üles. Saime ta siis Aussijobist kätte ja õnneks oli ta nõus meiega tulema.
Tegelikult ei teadnud me sellest tööst muud midagi, kui et tegemist on farmitööga.
No comments:
Post a Comment