Aussi jõudmine.

Mõtlesin, et hakkaks ka siis blogi pidama, et anda teada, kuidas mul siin peapealmaailmas ka läheb. Kuna ma olen blogi kirjutamisega juba suhteliselt hiljaks jäänud ja alustada tuleb algusest, siis lähevad esimesed postitused pisut pikemaks.

Hommik oli tõeline õudusunenägu. Süüdistada selles saab ainult liigset viina, mida sai eelmisel õhtul Sille ja Kaleviga võetud. Eks see võib juhtuda, kui viina otsasaamist ei ole vaja karta. Lennujaama sõites hakkas mul päris paha ning Sille soovituse peale kergendasin ennast lennujaama kempsus. Lennukile astuda oli ikka päris kurb, sest tänu viimase hetke tegutsema hakkamisele ei saanud ma päris paljude heade sõpradega viimast korda hüvasti jätta. Jään teid igatsema ning kui tagasi tulen, siis tuleb kõva pidu :D Selles pole kahtlustki.

Lutonis maandudes pidin Milton Keynesi bussiga jõudma, kuna mu järgmise lennuni oli üle 30 tunni aega. Sain seal Marekuga kokku, keda pole ikka väga ammu näinud. Rääkisime niisama juttu ja tutvusin linnaga. Mareku juures ostsin ka netist bussipileti ära, et Londonisse oma järgmisele lennule jõuda. Enne lahkumist mõtlesime väikse piljardi teha. Päris hea kogemus oli väikeses traditsioonilises Inglise jalgpallipubis olla mängu ajal. Lõpetasime mängu kiiresti ära, et ma ikka bussile jõuaksin. Et kindel olla, me tellisime takso. Takso ei tahtnud kuidagi kohale jõuda, seega võtsime ühe teise takso lubades juhile korralikku tippi. Õnneks ta oli sellega nõus, kuid siis selgus, et bussijaam on oma endisest asukohast ära kolinud ja me pidime nüüd sõitma teisele poole linna otsa, milleks oli meil vähem kui 15 minutit aega. Bussijaama jõudsin ainult 3 minutit enne bussi väljumist, aga mul oli vaja veel pilet masinast kätte saada. Aparaat ei tahtnud koodi tunnistada, mis ma netist ostes sain. Sai mitu korda proovida, kuid mitte midagi. Samas ei lasknud mul uut pilet ka osta, kuna seda bussi arvutis ei eksisteerinudki üldse. :S Mis kõige jubedam, siis bussi ei olnud ka ees, et oleks saanud bussijuhilt osta vms. Juba oli 15 minutit bussi graafikujärgsest väljumisest mõõdas ja ma olin juba suht paanikas, sest järgmise bussiga ei oleks ma enam lennukile jõudnud. Oleksin kasvõi Londonisse hääletanud. Marek helistas oma sõbrale ja õnneks oli ta nõus mu 50 naela eest Londonisse ära viskama. Kuid siis viimast korda vaadates, kas meie buss on kohal, nägime õiget bussi ette sõitmas. Te võite ette kujutada kergendust, mis mind siis valdas, kuid mu kannatused polnud veel sellega lõppenud. Bussijuht ei tahtnud mind peale võtta, kuna mul ei olnud piletit ja tasku olid jäänud ainult 40 euri, mis bussijuhile just väga ei meeldinud. Pika läbirääkimise käigus oli ta õnneks nõus mind ära viskama. JESSSS!!!! Ma jõuan oma lennuki peale.

Lend Kuala Lumpurisse oli päris normaalne, mis sest, et lend kestis üle 12 tunni. See on ikka jube pikk aeg ühe koha peal kitsas toolis istuda. Õnneks oli minu kõrval koht tühi ja ma sain kergelt laiutada.

Kuala Lumpuris jäin siis ümberistumist ootama, milleni oli kolm tundi aega. Sealsed lennujaama töötajad on ikka parajad lambad küll. Mingi poolteist tundi enne lendu ilmus tahvlile teade, et lend on teise väravasse ümber suunatud. Läksin siis uude väravasse, kus mulle öeldi, et sealt lendu küll ei välju, mingu ma tagasi esimesse väravasse, kust saadeti mind jällegi tagasi teise väravasse. Kuradi lambakari küll. Otsustagu lõpuks ära, kust see lend siis väljub. Kui lennule hakati inimesi kutsuma, siis selgus, et tegemist on ikka selle esialgse väravaga, mis sest, et tablool ilutses jätkuvalt teine värava number.

Lend Kuala Lumpurist Perthi oli aga jube ebamugav. Seekord ei olnud mu kõrval vaba kohta, et ma oleks saanud laiutada. Ma ei ole just kõige lühem inimene ja istuda pingil, mis on tehtud pidades silmas keskmist aasia inimest ei olnud midagi väärt.