Õnnelikult Perthi

12. septembri hommikul kell pool 9 sain alustada oma väikest trippimist Perthi poole.
Asjad olid juba pakitud ja kõigiga hüvasti jäetud. Ei olnudki midagi muud, kui seljakott selga ja maantee poole kõndima.
Viskasin seljakoti seljast, võtsin sildi välja ja asusin siis hääletama.
Tegelt ma lootsin kiiremini auto peale saada, aga samas läks isegi hästi - 2. ja poole tunniga sain hakata Adelaidi poole arenema.
Päris normaalne mees oli, kes peale võttis. Rääkisime niisama elust ja olust ning kiiremini kui arvata võis, pani ta mind ühes tanklas maha. Ostsin kohe fish and chips'e, kuna hommikusöök oli kiiruga lahkumise tõttu vahele jäänud. Sain siis kõhu täis ja hakkasin edasi hääletama.
Jälle läks natu üle kahe ja poole tunni aega ja hakkasin edasi edenema. Rekkajuht viis mind lausa Port Arthurini välja. See on siis see koht, kust alates saab hakata lääne poole edenema. Öö veetsin mingis eriti kallis teeäärses hostelis, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Hommikul läksin siis kõrvalasuvasse tanklasse tanklasse, et asuda hääletama. Vot seal läks küll kaua aega, koguni natu üle 8 tunni, sest paljudel rekkameestel ei lubata hääletajaid peale võtta. Kindlustus hakkab jamama.
Selle rekkaga sain otse piirilinna, kus olin eriti kaua - hääletada tuli mul lausa üle 12 tunni. Päris kopp ees oli juba, kui lõpuks peale sain. Mõtled küll, et ühtne riik, aga osariigi piiril oli täitsa tolliputka, kus kontrolliti pabereid ja värki. Ja olingi juba Lääne-Austraalias. Yey!
Üks hetk väsis juht ära, pani mind rooli ja läks ise magama ära. Eks ma siis kõitsin pea 300 km natu alla 100 tonni kaaluva rekaga. Päris hea kogemus oli.
Väike laul siis teile selle kohta.
Jõhkralt pikk sõit oli, aga ta pani mu maha lausa rongijaama kõrval, kust edasi ma sain rongiga otse Perthi kesklinna.
Vot siin ma siis olen.
Eks me siis näe, kui kauaks seekord.

Põidlaga Perthi

Nüüdseks on siis otsustatud.
Esmaspäeva hommikul algab mu senise reisimise suurim seiklus.
Algselt mõtlesin juba homsest startida, aga kuna mul esmaspäevani üür makstud, siis ma mõtlesin seda mitte raisku lasta. Äkki saan ühe tööpäevagi juurde, kuigi seda on palju loota.
Aga tagasi seikluse juurde, nimelt proovin hääletades Perthi jõuda. Ega see väga pikk ots olegi, ainult 3000 km. No mis see siis ära ei ole.
Kui kogu aeg sõita, siis jõuab kahe päevaga kohale. Mina nii positiivne ei ole ning sean endale eesmärgiks nädalaga kohale jõuda.
Väikeseks takistuseks on üks seadus siin osariigis, kus ma praegu olen, nimelt kui midagi juhtub, siis hääletaja võib autojuhi kohtusse kaevata, sellepärast siin väga hääletajaid peale ei võeta. Aga päris alla ma ei anna sellepärast. Ajan jalad paljaks ja seelik selga, küll peale võetakse :D NOOOOT
Aga hoidke mulle siis põialt :D et ma ilusti kohale jõuan. Ja kui kuulete uudistest kaduma läinud backpackkerist, siis suure tõenäosusega olen see just mina. :P Aga nali naljaks, kindlasti jõuan ilusti ühes tükis kohale! :)

Neerukivi

Kolmapäeval oli mul siis järjekordne neerukivi.
Üldiselt hakkasid mulle neerukivid meeldima ja otsustasin kord kuus neerukive pidama hakata.
Saab siis töölt vaba päeva vähemalt.
Mis sest, et ma niikuinii eriti tööd ei tee, kuna eelmine töö sai otsa ja nädal aega sai niisama tühja passida.
Pärast nädalast passimist käisime Helgeriga üks päev poes ja meile astus ligi üks mees, kes pakkus tööd.
Töö on üldiselt väga hea (Tänaseks on küll töö kahjuks otsa saanud) ja farmer lihtsalt Super inimene, parim Ozzi, kellega ma kohtund olen.

Kolmandal tööpäeval otsustasin siis puhkepäeva võtta.
Ärkasin kell neli hommikul üles ja sain kohe aru, et kõik ei ole korras. Alguses mõtlesin, et küll läheb paremaks. Läksin kööki hommikusööki/lõunat tegema ja ei läinud see asi kuidagi paremaks.
Kuna ma otsustasin, et see kord ma haiglasse ei lähe, sest raha ei ole mul raisata, siis pidin selle valu alla neelama. Esimesed kolm tundi ei saanud ma ka mingeid valuvaigisteid, sest mul lihtsalt pole neid. Õnneks ärkasid Cas ja Paul üles, sest nad pidid tööle minema ja siis ma sain neilt mõne valuvaigisti. Kahjuks ei olnud neist just väga palju abi, kuna nad ei püsinud sees. Veetsin enamus päevast teleka ees või kõndides 200 meetrist teelõiku edasi-tagasi kõndides. Kuskil 10. paiku nägin Andy't ja ma sain talt mingeid eriti tugevaid valuvaigisteid. Nüüd olin järjekordse probleemi ees, nimelt ei tohtind neid tablette tühja kõhu peale võtta, kuna nad söövad limaskestast lihtsalt läbi, aga ükski toit mul sees ei püsind. Seega läks pea pool tundi aega, kuni ma lõpuks sain neid tablette võtta.
Selles mõttes, et need tabletid ei teinud asja just palju paremaks, kuid ikka natu paremaks.
Õhtupoolikul hakkas täitsa eluvaim sisse tulema ja valu taanduma.
Neerukivide valu võrreldakse sünnitusvaluga.
Sel juhul olen ma praeguseks juba kahe lapsega hakkama saanud.
Loodan, et ma enam sedapsi ei jää, mulle aitab ka kahest.

Kuna ma olen töötu, siis käivad mul igasugused mõtted peast läbi.
Täna tulin sellisele mõttele, et võiks Perthi hääletada.
See oleks päris hea seiklus.
Mis see 3000 kilomeetrit siis ära hääletada ei ole?!
Aga eks ma seedin veel natuke seda plaani ja vaatan, mis saab.