Sunday, 4 September 2011

Neerukivi

Kolmapäeval oli mul siis järjekordne neerukivi.
Üldiselt hakkasid mulle neerukivid meeldima ja otsustasin kord kuus neerukive pidama hakata.
Saab siis töölt vaba päeva vähemalt.
Mis sest, et ma niikuinii eriti tööd ei tee, kuna eelmine töö sai otsa ja nädal aega sai niisama tühja passida.
Pärast nädalast passimist käisime Helgeriga üks päev poes ja meile astus ligi üks mees, kes pakkus tööd.
Töö on üldiselt väga hea (Tänaseks on küll töö kahjuks otsa saanud) ja farmer lihtsalt Super inimene, parim Ozzi, kellega ma kohtund olen.

Kolmandal tööpäeval otsustasin siis puhkepäeva võtta.
Ärkasin kell neli hommikul üles ja sain kohe aru, et kõik ei ole korras. Alguses mõtlesin, et küll läheb paremaks. Läksin kööki hommikusööki/lõunat tegema ja ei läinud see asi kuidagi paremaks.
Kuna ma otsustasin, et see kord ma haiglasse ei lähe, sest raha ei ole mul raisata, siis pidin selle valu alla neelama. Esimesed kolm tundi ei saanud ma ka mingeid valuvaigisteid, sest mul lihtsalt pole neid. Õnneks ärkasid Cas ja Paul üles, sest nad pidid tööle minema ja siis ma sain neilt mõne valuvaigisti. Kahjuks ei olnud neist just väga palju abi, kuna nad ei püsinud sees. Veetsin enamus päevast teleka ees või kõndides 200 meetrist teelõiku edasi-tagasi kõndides. Kuskil 10. paiku nägin Andy't ja ma sain talt mingeid eriti tugevaid valuvaigisteid. Nüüd olin järjekordse probleemi ees, nimelt ei tohtind neid tablette tühja kõhu peale võtta, kuna nad söövad limaskestast lihtsalt läbi, aga ükski toit mul sees ei püsind. Seega läks pea pool tundi aega, kuni ma lõpuks sain neid tablette võtta.
Selles mõttes, et need tabletid ei teinud asja just palju paremaks, kuid ikka natu paremaks.
Õhtupoolikul hakkas täitsa eluvaim sisse tulema ja valu taanduma.
Neerukivide valu võrreldakse sünnitusvaluga.
Sel juhul olen ma praeguseks juba kahe lapsega hakkama saanud.
Loodan, et ma enam sedapsi ei jää, mulle aitab ka kahest.

Kuna ma olen töötu, siis käivad mul igasugused mõtted peast läbi.
Täna tulin sellisele mõttele, et võiks Perthi hääletada.
See oleks päris hea seiklus.
Mis see 3000 kilomeetrit siis ära hääletada ei ole?!
Aga eks ma seedin veel natuke seda plaani ja vaatan, mis saab.

No comments:

Post a Comment