Õnnelikult Perthi

12. septembri hommikul kell pool 9 sain alustada oma väikest trippimist Perthi poole.
Asjad olid juba pakitud ja kõigiga hüvasti jäetud. Ei olnudki midagi muud, kui seljakott selga ja maantee poole kõndima.
Viskasin seljakoti seljast, võtsin sildi välja ja asusin siis hääletama.
Tegelt ma lootsin kiiremini auto peale saada, aga samas läks isegi hästi - 2. ja poole tunniga sain hakata Adelaidi poole arenema.
Päris normaalne mees oli, kes peale võttis. Rääkisime niisama elust ja olust ning kiiremini kui arvata võis, pani ta mind ühes tanklas maha. Ostsin kohe fish and chips'e, kuna hommikusöök oli kiiruga lahkumise tõttu vahele jäänud. Sain siis kõhu täis ja hakkasin edasi hääletama.
Jälle läks natu üle kahe ja poole tunni aega ja hakkasin edasi edenema. Rekkajuht viis mind lausa Port Arthurini välja. See on siis see koht, kust alates saab hakata lääne poole edenema. Öö veetsin mingis eriti kallis teeäärses hostelis, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Hommikul läksin siis kõrvalasuvasse tanklasse tanklasse, et asuda hääletama. Vot seal läks küll kaua aega, koguni natu üle 8 tunni, sest paljudel rekkameestel ei lubata hääletajaid peale võtta. Kindlustus hakkab jamama.
Selle rekkaga sain otse piirilinna, kus olin eriti kaua - hääletada tuli mul lausa üle 12 tunni. Päris kopp ees oli juba, kui lõpuks peale sain. Mõtled küll, et ühtne riik, aga osariigi piiril oli täitsa tolliputka, kus kontrolliti pabereid ja värki. Ja olingi juba Lääne-Austraalias. Yey!
Üks hetk väsis juht ära, pani mind rooli ja läks ise magama ära. Eks ma siis kõitsin pea 300 km natu alla 100 tonni kaaluva rekaga. Päris hea kogemus oli.
Väike laul siis teile selle kohta.
Jõhkralt pikk sõit oli, aga ta pani mu maha lausa rongijaama kõrval, kust edasi ma sain rongiga otse Perthi kesklinna.
Vot siin ma siis olen.
Eks me siis näe, kui kauaks seekord.