12. septembri hommikul kell pool 9 sain alustada oma väikest trippimist Perthi poole.
Asjad olid juba pakitud ja kõigiga hüvasti jäetud. Ei olnudki midagi muud, kui seljakott selga ja maantee poole kõndima.
Viskasin seljakoti seljast, võtsin sildi välja ja asusin siis hääletama.
Tegelt ma lootsin kiiremini auto peale saada, aga samas läks isegi hästi - 2. ja poole tunniga sain hakata Adelaidi poole arenema.
Päris normaalne mees oli, kes peale võttis. Rääkisime niisama elust ja olust ning kiiremini kui arvata võis, pani ta mind ühes tanklas maha. Ostsin kohe fish and chips'e, kuna hommikusöök oli kiiruga lahkumise tõttu vahele jäänud. Sain siis kõhu täis ja hakkasin edasi hääletama.
Jälle läks natu üle kahe ja poole tunni aega ja hakkasin edasi edenema. Rekkajuht viis mind lausa Port Arthurini välja. See on siis see koht, kust alates saab hakata lääne poole edenema. Öö veetsin mingis eriti kallis teeäärses hostelis, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Hommikul läksin siis kõrvalasuvasse tanklasse tanklasse, et asuda hääletama. Vot seal läks küll kaua aega, koguni natu üle 8 tunni, sest paljudel rekkameestel ei lubata hääletajaid peale võtta. Kindlustus hakkab jamama.
Selle rekkaga sain otse piirilinna, kus olin eriti kaua - hääletada tuli mul lausa üle 12 tunni. Päris kopp ees oli juba, kui lõpuks peale sain. Mõtled küll, et ühtne riik, aga osariigi piiril oli täitsa tolliputka, kus kontrolliti pabereid ja värki. Ja olingi juba Lääne-Austraalias. Yey!
Üks hetk väsis juht ära, pani mind rooli ja läks ise magama ära. Eks ma siis kõitsin pea 300 km natu alla 100 tonni kaaluva rekaga. Päris hea kogemus oli.
Väike laul siis teile selle kohta.
Jõhkralt pikk sõit oli, aga ta pani mu maha lausa rongijaama kõrval, kust edasi ma sain rongiga otse Perthi kesklinna.
Vot siin ma siis olen.
Eks me siis näe, kui kauaks seekord.
Sunday, 25 September 2011
Wednesday, 7 September 2011
Põidlaga Perthi
Nüüdseks on siis otsustatud.Esmaspäeva hommikul algab mu senise reisimise suurim seiklus.
Algselt mõtlesin juba homsest startida, aga kuna mul esmaspäevani üür makstud, siis ma mõtlesin seda mitte raisku lasta. Äkki saan ühe tööpäevagi juurde, kuigi seda on palju loota.
Aga tagasi seikluse juurde, nimelt proovin hääletades Perthi jõuda. Ega see väga pikk ots olegi, ainult 3000 km. No mis see siis ära ei ole.
Kui kogu aeg sõita, siis jõuab kahe päevaga kohale. Mina nii positiivne ei ole ning sean endale eesmärgiks nädalaga kohale jõuda.
Väikeseks takistuseks on üks seadus siin osariigis, kus ma praegu olen, nimelt kui midagi juhtub, siis hääletaja võib autojuhi kohtusse kaevata, sellepärast siin väga hääletajaid peale ei võeta. Aga päris alla ma ei anna sellepärast. Ajan jalad paljaks ja seelik selga, küll peale võetakse :D NOOOOT
Aga hoidke mulle siis põialt :D et ma ilusti kohale jõuan. Ja kui kuulete uudistest kaduma läinud backpackkerist, siis suure tõenäosusega olen see just mina. :P Aga nali naljaks, kindlasti jõuan ilusti ühes tükis kohale! :)
Sunday, 4 September 2011
Neerukivi
Kolmapäeval oli mul siis järjekordne neerukivi.
Üldiselt hakkasid mulle neerukivid meeldima ja otsustasin kord kuus neerukive pidama hakata.
Saab siis töölt vaba päeva vähemalt.
Mis sest, et ma niikuinii eriti tööd ei tee, kuna eelmine töö sai otsa ja nädal aega sai niisama tühja passida.
Pärast nädalast passimist käisime Helgeriga üks päev poes ja meile astus ligi üks mees, kes pakkus tööd.
Töö on üldiselt väga hea (Tänaseks on küll töö kahjuks otsa saanud) ja farmer lihtsalt Super inimene, parim Ozzi, kellega ma kohtund olen.
Kolmandal tööpäeval otsustasin siis puhkepäeva võtta.
Ärkasin kell neli hommikul üles ja sain kohe aru, et kõik ei ole korras. Alguses mõtlesin, et küll läheb paremaks. Läksin kööki hommikusööki/lõunat tegema ja ei läinud see asi kuidagi paremaks.
Kuna ma otsustasin, et see kord ma haiglasse ei lähe, sest raha ei ole mul raisata, siis pidin selle valu alla neelama. Esimesed kolm tundi ei saanud ma ka mingeid valuvaigisteid, sest mul lihtsalt pole neid. Õnneks ärkasid Cas ja Paul üles, sest nad pidid tööle minema ja siis ma sain neilt mõne valuvaigisti. Kahjuks ei olnud neist just väga palju abi, kuna nad ei püsinud sees. Veetsin enamus päevast teleka ees või kõndides 200 meetrist teelõiku edasi-tagasi kõndides. Kuskil 10. paiku nägin Andy't ja ma sain talt mingeid eriti tugevaid valuvaigisteid. Nüüd olin järjekordse probleemi ees, nimelt ei tohtind neid tablette tühja kõhu peale võtta, kuna nad söövad limaskestast lihtsalt läbi, aga ükski toit mul sees ei püsind. Seega läks pea pool tundi aega, kuni ma lõpuks sain neid tablette võtta.
Selles mõttes, et need tabletid ei teinud asja just palju paremaks, kuid ikka natu paremaks.
Õhtupoolikul hakkas täitsa eluvaim sisse tulema ja valu taanduma.
Neerukivide valu võrreldakse sünnitusvaluga.
Sel juhul olen ma praeguseks juba kahe lapsega hakkama saanud.
Loodan, et ma enam sedapsi ei jää, mulle aitab ka kahest.
Kuna ma olen töötu, siis käivad mul igasugused mõtted peast läbi.
Täna tulin sellisele mõttele, et võiks Perthi hääletada.
See oleks päris hea seiklus.
Mis see 3000 kilomeetrit siis ära hääletada ei ole?!
Aga eks ma seedin veel natuke seda plaani ja vaatan, mis saab.
Üldiselt hakkasid mulle neerukivid meeldima ja otsustasin kord kuus neerukive pidama hakata.
Saab siis töölt vaba päeva vähemalt.
Mis sest, et ma niikuinii eriti tööd ei tee, kuna eelmine töö sai otsa ja nädal aega sai niisama tühja passida.
Pärast nädalast passimist käisime Helgeriga üks päev poes ja meile astus ligi üks mees, kes pakkus tööd.
Töö on üldiselt väga hea (Tänaseks on küll töö kahjuks otsa saanud) ja farmer lihtsalt Super inimene, parim Ozzi, kellega ma kohtund olen.
Kolmandal tööpäeval otsustasin siis puhkepäeva võtta.
Ärkasin kell neli hommikul üles ja sain kohe aru, et kõik ei ole korras. Alguses mõtlesin, et küll läheb paremaks. Läksin kööki hommikusööki/lõunat tegema ja ei läinud see asi kuidagi paremaks.
Kuna ma otsustasin, et see kord ma haiglasse ei lähe, sest raha ei ole mul raisata, siis pidin selle valu alla neelama. Esimesed kolm tundi ei saanud ma ka mingeid valuvaigisteid, sest mul lihtsalt pole neid. Õnneks ärkasid Cas ja Paul üles, sest nad pidid tööle minema ja siis ma sain neilt mõne valuvaigisti. Kahjuks ei olnud neist just väga palju abi, kuna nad ei püsinud sees. Veetsin enamus päevast teleka ees või kõndides 200 meetrist teelõiku edasi-tagasi kõndides. Kuskil 10. paiku nägin Andy't ja ma sain talt mingeid eriti tugevaid valuvaigisteid. Nüüd olin järjekordse probleemi ees, nimelt ei tohtind neid tablette tühja kõhu peale võtta, kuna nad söövad limaskestast lihtsalt läbi, aga ükski toit mul sees ei püsind. Seega läks pea pool tundi aega, kuni ma lõpuks sain neid tablette võtta.
Selles mõttes, et need tabletid ei teinud asja just palju paremaks, kuid ikka natu paremaks.
Õhtupoolikul hakkas täitsa eluvaim sisse tulema ja valu taanduma.
Neerukivide valu võrreldakse sünnitusvaluga.
Sel juhul olen ma praeguseks juba kahe lapsega hakkama saanud.
Loodan, et ma enam sedapsi ei jää, mulle aitab ka kahest.
Kuna ma olen töötu, siis käivad mul igasugused mõtted peast läbi.
Täna tulin sellisele mõttele, et võiks Perthi hääletada.
See oleks päris hea seiklus.
Mis see 3000 kilomeetrit siis ära hääletada ei ole?!
Aga eks ma seedin veel natuke seda plaani ja vaatan, mis saab.
Wednesday, 31 August 2011
Loveday 4x4
Mõni nädal tagasi sai päris huvitava elamuse osaliseks.
Reedesel päeval pärast tööd viis Wane (Meie ülemus farmis) meid oma poja Tony korraldavale 4x4 autode võistlusele.
Wane tegi mulle ja helgerile paar õllet välja ja muidu rääkisime seal juttu.
Siis tehti mulle pakkumine ka autoga väike ring teha. Tony 13aastane poeg oli roolis ja ma siis kõrval.
Tegelt oli päris kõva sõit. Mulle meeldis väga. Eriti hüpped.
Laupäeval läksime otse pärast tööd uuesti sinna. Seekord tegi Wane meile väikest sõitu oma autoga. Me olime nn "treeningrajal" kus saab oma auto proovile panna. Rada oli täis erinevaid tõuse, auke ja muid takistusi.
Väga kõva üritus oli!
Monday, 1 August 2011
Seiklused maalt ja merelt
Neljapäeva öösel ärkasin kohutava kõhuvalu peale üles. Läksin kempsu ja kukkusin seal kokku. Eks ma siis natu vedelesin seal põrandal ja oigasin. Pärast roomasin tagasi voodisse ja kui mõne aja pärast valu järgi ei jätnud, siis ajasin Helgeri üles. Ega ma ei osanud asjast midagi muud arvata, kui et mul on pimesoolega probleeme. Lasin tal siis kähku ennast haiglasse viia. Esimene ja lähim haigla oli Barmeras, mis oli kahjuks kinni. Seetõttu pidime Berrisse sõitma. Teel sinna olin ma jubedates valudes, mul on väga palju väga valusaid olukordi olnud, aga see oli üks hullematest. Õnneks leidsime haigla ilusti üles tänu Helgeri elektroonilisele abimehele. Esimese asjana pandi mind siis voodisse pikali ja hakati küsimusi küsima. Küll oli neil ikka palju küsimusi. Mind jäeti voodisse umbes 15ks minutiks niisama lebama, kuni nad pabereid täitsid. Lõpuks pumbati mind morfiini täis, kuid ka see ei aidanud. Siis anti mulle mingit muud valuvaigistit. Samal ajal rääkisid arstid umbes sellist juttu. 1: Kas tõesti aitab? Mul pole see rohi kunagi mõjund. 2: Mul paar korda ikka on. Ei tea mida nad mulle andsid, aga sellist juttu oli päris hirmus kuulata. Lõpuks viidi mind palatisse, kus lasti mul rahulikult paar tundi magada. Hommikul hakkas see arstide paraad pihta. 4-5 tunni jooksul nägin ma umbes 12st arsti ja õde, kes tulid nii umbes samade küsimustega, kõigile ikka meeldis mu kõhtu katsuda :D Küll tehti ikka igasuguseid analüüse ultrahelist ja domograafist kuni vereanalüüsi ja uriiniproovini. Vähemalt sai asja natukene selgemaks- mul oli neerukivi. Oli sellepärast, et tundub, et see on mõõdunud, selleks korraks. Neil on harjumus tagasi tulla, mis mulle üldse ei meeldi.
Lõpuks räägiti siis mulle, mis see pull maksma läheb. Kõik kokku peaks see nali mulle minema umbes 3000 dollarit, mis ei ole just kõige väiksem raha 14 tunni eest haiglas. Loodan, et need asjad saab natukene selgemaks lähipäevil.
Praeguseks olen ma paar päeva juba hostelis olnud. Neer annab veel vaikselt tunda ja kempsus on õrnalt valus käia, aga muidu on kõik korras.
Jään lootma, et enam mul neid kive välja kusta ei tule.
Ja nüüd kõige tähtsama teema juurde.
Varst panen ka mõne pildi oma uuest habemest siis üles :D
Lõpuks räägiti siis mulle, mis see pull maksma läheb. Kõik kokku peaks see nali mulle minema umbes 3000 dollarit, mis ei ole just kõige väiksem raha 14 tunni eest haiglas. Loodan, et need asjad saab natukene selgemaks lähipäevil.
Praeguseks olen ma paar päeva juba hostelis olnud. Neer annab veel vaikselt tunda ja kempsus on õrnalt valus käia, aga muidu on kõik korras.
Jään lootma, et enam mul neid kive välja kusta ei tule.
Ja nüüd kõige tähtsama teema juurde.
Varst panen ka mõne pildi oma uuest habemest siis üles :D
Monday, 27 June 2011
Nüüd, kui eelmisest postitusest on mõõdas 24 päeva, peaks olema täpselt õige aeg uue postituse tegemiseks.
Viimased nädalad on mõõdunud kolimise tähe all. Umbes pooleteise nädala jooksul kolisime 4 korda. Oeh, mulle meeldib nii väga kolida :D
Esimene kolimine oli siis rotilõksust ühte korralikku motelli, kus me saime kokku olla ainult 5 päeva, sest Kuningannal oli sünnipäev ja siinmail on see riiklik püha. Sellega seoses oli motell eelnevalt täis broneeritud. Nu mis seal siis ikka, kolisime siis kolmeks päevaks tagasi rotilõksu.
Pärast kolme päeva kolisime tagasi motelli, sest me saime kolm päeva krediiti. Ning pärast kolme päeva kolisime jälle tagasi rotilõksu :D
Loodan, et vähemalt nüüd jääme vähemalt natukeseks ajaks paikseks. Kõrini juba sellest kolimisest.
Enam me ei korjagi ei apelsiine, ega mandariine. Põhjus on väga lihtne - raha sai liiga vähe.
Enamik päevi olid kesised 40-60$ teenistusega, mida ei ole just kuigi palju, kui nädalas kulub 70 daala kütuse peale.
Saime Mikelt normaalse tööpakkumise ja võtsime selle vastu.
Nüüdseks oleme töötand uues kohas juba nädal ja 1 päev.
Töö iseenesest on väga füüsiline ja mulle see meeldib :)
Tavaliselt me oleme Shedis, kus me peseme ja pakime Butternuts'e ja kõrvitsaid. Mina olen enamasti see mees, kes vistab neid Binnist pesumasinasse. Mis on päris füüsiline töö ja hakkab päris tugevasti seljale. Aga nuh saangi oma selga treenida :)
Laupäeval toimus meil siin backpackkeris pidu, sest kahel tüdrukul oli sünnipäev. See ei olnud lihtsalt tavaline pidu, vaid kostüümipidu. Kostüümid pidid olema valmistatud prügikottidest ja foolimist. Väga lahe õhtu oli. Meid külastas KISS, Supermees, Sparta peategelane ja palju muid lahedaid tegelasi. Kindlasti panen pildid ka üles, kui tüdrukutelt need kätte saan. Kahjuks ma ei saanud ise pilte teha, sest tundub, et mu digikas rotiti ära. See pole veel kahte kuudki täis, aga mis teha. Nüüd mõnda aega olete jälle piltideta. Küll ma millalgi uue ostan.
Siis saab jälle pilte teha :)
Aga see siis ongi praeguseks kõik :)
Viimased nädalad on mõõdunud kolimise tähe all. Umbes pooleteise nädala jooksul kolisime 4 korda. Oeh, mulle meeldib nii väga kolida :D
Esimene kolimine oli siis rotilõksust ühte korralikku motelli, kus me saime kokku olla ainult 5 päeva, sest Kuningannal oli sünnipäev ja siinmail on see riiklik püha. Sellega seoses oli motell eelnevalt täis broneeritud. Nu mis seal siis ikka, kolisime siis kolmeks päevaks tagasi rotilõksu.
Pärast kolme päeva kolisime tagasi motelli, sest me saime kolm päeva krediiti. Ning pärast kolme päeva kolisime jälle tagasi rotilõksu :D
Loodan, et vähemalt nüüd jääme vähemalt natukeseks ajaks paikseks. Kõrini juba sellest kolimisest.
Enam me ei korjagi ei apelsiine, ega mandariine. Põhjus on väga lihtne - raha sai liiga vähe.
Enamik päevi olid kesised 40-60$ teenistusega, mida ei ole just kuigi palju, kui nädalas kulub 70 daala kütuse peale.
Saime Mikelt normaalse tööpakkumise ja võtsime selle vastu.
Nüüdseks oleme töötand uues kohas juba nädal ja 1 päev.
Töö iseenesest on väga füüsiline ja mulle see meeldib :)
Tavaliselt me oleme Shedis, kus me peseme ja pakime Butternuts'e ja kõrvitsaid. Mina olen enamasti see mees, kes vistab neid Binnist pesumasinasse. Mis on päris füüsiline töö ja hakkab päris tugevasti seljale. Aga nuh saangi oma selga treenida :)
Laupäeval toimus meil siin backpackkeris pidu, sest kahel tüdrukul oli sünnipäev. See ei olnud lihtsalt tavaline pidu, vaid kostüümipidu. Kostüümid pidid olema valmistatud prügikottidest ja foolimist. Väga lahe õhtu oli. Meid külastas KISS, Supermees, Sparta peategelane ja palju muid lahedaid tegelasi. Kindlasti panen pildid ka üles, kui tüdrukutelt need kätte saan. Kahjuks ma ei saanud ise pilte teha, sest tundub, et mu digikas rotiti ära. See pole veel kahte kuudki täis, aga mis teha. Nüüd mõnda aega olete jälle piltideta. Küll ma millalgi uue ostan.
Siis saab jälle pilte teha :)
Aga see siis ongi praeguseks kõik :)
Friday, 3 June 2011
2 Nädalat SA's
Praeguseks olen siin backpackkeris veetnud juba natuke üle 2 nädala. Selle ajaga olen blogipidamise juba päris ära unustanud. Kunagi lubasin endale, et iga nädal teen uue postituse. Praegu tunnen küll häbi, sest eelmisest postitusest on mõõdas juba liiga palju aega.
Siia jõudsime kohale teisipäeval ja esimese nädala saime niisama ilusad siin olla. Hosteli omanik pakkus meile järgmisest esmaspäevast tööd ja me olime nõus mandlipuid pruunima hakkama. Siinne hostel on ikka tõeline peldik. Isegi MadCat, mida ma alguses kirjeldasin kui tõelist urgast ja mis hiljem nii lähedaseks sai on sellest kohast siin miljon korda parem. Me teeme siin omakeskis nalja, et ainus, mis seda hostelit koos hoiab on hiired ja muud kahjurid. Hiiri on siin tõesti palju. Üks öö sai tunni aja jooksul kolm hiirt WCpotti ära uputada. Seetõttu tahtsime minna Barmera karavanparki, kuhu me oleks kolmekesi kahesesse tuppa saanud. See oli täielik luksus - igas toas oli telekas, külmkapp ja muu eluks vajalik. Kuid kahjuks läks see plaan vett vedama, sest Mike - siinne hosteli juhataja ütles, et kui me ära lähme, siis ta ei saa meile seda eelpool mainitud tööd enam anda. Seega peame natuke kolimist edasi lükkama, aga seda plaani täielikult me küll peast välja ei viska.
Esimene töönädal mõõdus päris füüsiliselt. Kuigi tegu pidi olema kerge pruunimisega (ehk siis okste lõikamisega) oli mõni rida ikka päris palju viga saanud ning seetõttu vajas ikka korralikku saagimist. Meie töövahendiks oli umbes 20 cm pikkuse teraga käsisaag, mis tahtis natu liiga tihti katki minna :D Esimene tööpäev sai läbi põhimõtteliselt ennem, kui see alata jõudis. Alguses näitas Matt kuidas ja mida saagima peab ja siis lasi meil kambakesi paar rida läbi teha. Lõpuks saime igaüks endale oma rea, mille ta siis pärast üle kontrollis. kui rida sai valmis, siis hakkas vihma sadama. Mistõttu jäi meie tööpäev ainult kolmetunniseks. NSW's oli küll seadus, et isegi kui sa töötad ainult 5 minutit, siis sulle peab kirja panema 4 tundi. Ka SA's on säärane seadus, kuid siin pole seadused väga täitmiseks, need on pigem soovitused. Järgnevad tööpäevad olid ilusti 8tunnised, kuid ma ise oleks vb tahtnud pikemaid tööpäevi, sest backkeris polnud tõesti peale söömise ja magamise midagi teha. Esimene nädal oli parem käsi ikka päris valus, sest kogu see saagimine oli ikka päris füüsiline tegevus.
Teised otsustasid teha ka pühapäevast neljatunnise tööpäeva, et ainult rohkem farmipäevi juurde saada, mis osutus mõttetuks, sest Matt oleks meile lihtsalt kirjutanud laupäevased tunnid pühapäeva peale pooleks ja me oleks ikka oma päeva kätte saanud. Ega mul töö vastu väga midagi ole, aga siin ei saanud teiste töölistega ikka üldse midagi kokku leppida. Nende tujud muutuvad ikka nii kiiresti, et anna minna. Üks tööpäev oli nii, et me olime mingi 8 pool tundi juba tööd teinud ja siis tuli Helger mulle ütlema, et teised otsustasid nüüd ära minna. Lihtsalt lambist tahtsid ära minna. Nad ei lõpetanud isegi oma rida ära, viskasid saed sinna maha, kus olid. Selle olen ma siin hästi selgeks saanud, et sellist töökultuuri nagu Eestis ei ole ikka kusagil mujal maailmas. Mitte et ma ise mingi eriline tööloom oleks, aga kõik siin ikka viilivad nii palju kui vähegi saab. Laupäeval oli nii, et 8tunnisest tööpäevast tegid kaks umbes 4 tundi pause, sest neil oli pohmakas. kogu aeg magasid ainult bussis. Selline asi ajab närvi, sest ülemus võtab meid kui ühtset gruppi, mitte eraldi töölisi. Kui teised ei viitsi tööd teha, siis see viib ju kogu grupi töö alla.
Töö sai teisipäeval kuidagi väga järsku otsa. Pidi nagu kauemaks olema seda, aga õnneks oli sedagi.
Mike'i kaudu ei olnud meile mingit tööd enne pühapäeva loota, niisiis helistasime Robile, kelle kaudu me oleks pidanud kohe töö saama, kui siia tulime, aga siis ei olnud tal midagi pakkuda, sest apelsiinide hooaeg ei olnud veel alanud. Rob sebis meile ilusti järgmiseks päevaks töö mandariine korjama. Mulle mandariinide korjamine väga ei meeldi. Neid ei saanud niisama puu otsast korjata, vaid pidi kääridega ära lõikama oksa küljest. Sa ei tohtind liiga pikka oksa alles jätta, muidu see kraapis teisi mandariine ja ei tohtind ka nii lähedalt võtta, et sa ise koort kahjustaksid. 6 tunniga korjasime me kolmepeale 3 ja pool binni mandariine. Mis iseenesest ei olnudki kõige vähem.
neljapäeval käisime kaheks tunniks Butternuts'e korjamas. Need näevad välja nagu rihmaga koomale tõmmatud kõrvitsad :D Sellised väikesed kaheksad. Neid korjasime viiekesi, sest üks sakslaste seltskond oli ka meiega. Üldiselt oli see suht saast töö. Farmer oli tross ja põld oli jubedalt rohtu kasvand ja meie pidime neid siis sealt rohu seest otsima.
Täna on juba laupäev. Ülejäänud nädala oleme niisama ilusad olnud ja teinud absoluutselt mitte midagi. Homme kolime siit backkerist lõpuks minema eelpoolmainitud karavanparki. Selle koha pluss on ka see, et me oleme linnas ja ei pea iga paari päeva tagant bensiini raiskama, et saaks toitu osta.
Jääge siis uusi postitusi ootama ja loodame, et need tulevad kiiremini kui see.
Siia jõudsime kohale teisipäeval ja esimese nädala saime niisama ilusad siin olla. Hosteli omanik pakkus meile järgmisest esmaspäevast tööd ja me olime nõus mandlipuid pruunima hakkama. Siinne hostel on ikka tõeline peldik. Isegi MadCat, mida ma alguses kirjeldasin kui tõelist urgast ja mis hiljem nii lähedaseks sai on sellest kohast siin miljon korda parem. Me teeme siin omakeskis nalja, et ainus, mis seda hostelit koos hoiab on hiired ja muud kahjurid. Hiiri on siin tõesti palju. Üks öö sai tunni aja jooksul kolm hiirt WCpotti ära uputada. Seetõttu tahtsime minna Barmera karavanparki, kuhu me oleks kolmekesi kahesesse tuppa saanud. See oli täielik luksus - igas toas oli telekas, külmkapp ja muu eluks vajalik. Kuid kahjuks läks see plaan vett vedama, sest Mike - siinne hosteli juhataja ütles, et kui me ära lähme, siis ta ei saa meile seda eelpool mainitud tööd enam anda. Seega peame natuke kolimist edasi lükkama, aga seda plaani täielikult me küll peast välja ei viska.
Esimene töönädal mõõdus päris füüsiliselt. Kuigi tegu pidi olema kerge pruunimisega (ehk siis okste lõikamisega) oli mõni rida ikka päris palju viga saanud ning seetõttu vajas ikka korralikku saagimist. Meie töövahendiks oli umbes 20 cm pikkuse teraga käsisaag, mis tahtis natu liiga tihti katki minna :D Esimene tööpäev sai läbi põhimõtteliselt ennem, kui see alata jõudis. Alguses näitas Matt kuidas ja mida saagima peab ja siis lasi meil kambakesi paar rida läbi teha. Lõpuks saime igaüks endale oma rea, mille ta siis pärast üle kontrollis. kui rida sai valmis, siis hakkas vihma sadama. Mistõttu jäi meie tööpäev ainult kolmetunniseks. NSW's oli küll seadus, et isegi kui sa töötad ainult 5 minutit, siis sulle peab kirja panema 4 tundi. Ka SA's on säärane seadus, kuid siin pole seadused väga täitmiseks, need on pigem soovitused. Järgnevad tööpäevad olid ilusti 8tunnised, kuid ma ise oleks vb tahtnud pikemaid tööpäevi, sest backkeris polnud tõesti peale söömise ja magamise midagi teha. Esimene nädal oli parem käsi ikka päris valus, sest kogu see saagimine oli ikka päris füüsiline tegevus.
Teised otsustasid teha ka pühapäevast neljatunnise tööpäeva, et ainult rohkem farmipäevi juurde saada, mis osutus mõttetuks, sest Matt oleks meile lihtsalt kirjutanud laupäevased tunnid pühapäeva peale pooleks ja me oleks ikka oma päeva kätte saanud. Ega mul töö vastu väga midagi ole, aga siin ei saanud teiste töölistega ikka üldse midagi kokku leppida. Nende tujud muutuvad ikka nii kiiresti, et anna minna. Üks tööpäev oli nii, et me olime mingi 8 pool tundi juba tööd teinud ja siis tuli Helger mulle ütlema, et teised otsustasid nüüd ära minna. Lihtsalt lambist tahtsid ära minna. Nad ei lõpetanud isegi oma rida ära, viskasid saed sinna maha, kus olid. Selle olen ma siin hästi selgeks saanud, et sellist töökultuuri nagu Eestis ei ole ikka kusagil mujal maailmas. Mitte et ma ise mingi eriline tööloom oleks, aga kõik siin ikka viilivad nii palju kui vähegi saab. Laupäeval oli nii, et 8tunnisest tööpäevast tegid kaks umbes 4 tundi pause, sest neil oli pohmakas. kogu aeg magasid ainult bussis. Selline asi ajab närvi, sest ülemus võtab meid kui ühtset gruppi, mitte eraldi töölisi. Kui teised ei viitsi tööd teha, siis see viib ju kogu grupi töö alla.
Töö sai teisipäeval kuidagi väga järsku otsa. Pidi nagu kauemaks olema seda, aga õnneks oli sedagi.
Mike'i kaudu ei olnud meile mingit tööd enne pühapäeva loota, niisiis helistasime Robile, kelle kaudu me oleks pidanud kohe töö saama, kui siia tulime, aga siis ei olnud tal midagi pakkuda, sest apelsiinide hooaeg ei olnud veel alanud. Rob sebis meile ilusti järgmiseks päevaks töö mandariine korjama. Mulle mandariinide korjamine väga ei meeldi. Neid ei saanud niisama puu otsast korjata, vaid pidi kääridega ära lõikama oksa küljest. Sa ei tohtind liiga pikka oksa alles jätta, muidu see kraapis teisi mandariine ja ei tohtind ka nii lähedalt võtta, et sa ise koort kahjustaksid. 6 tunniga korjasime me kolmepeale 3 ja pool binni mandariine. Mis iseenesest ei olnudki kõige vähem.
neljapäeval käisime kaheks tunniks Butternuts'e korjamas. Need näevad välja nagu rihmaga koomale tõmmatud kõrvitsad :D Sellised väikesed kaheksad. Neid korjasime viiekesi, sest üks sakslaste seltskond oli ka meiega. Üldiselt oli see suht saast töö. Farmer oli tross ja põld oli jubedalt rohtu kasvand ja meie pidime neid siis sealt rohu seest otsima.
Täna on juba laupäev. Ülejäänud nädala oleme niisama ilusad olnud ja teinud absoluutselt mitte midagi. Homme kolime siit backkerist lõpuks minema eelpoolmainitud karavanparki. Selle koha pluss on ka see, et me oleme linnas ja ei pea iga paari päeva tagant bensiini raiskama, et saaks toitu osta.
Jääge siis uusi postitusi ootama ja loodame, et need tulevad kiiremini kui see.
Subscribe to:
Posts (Atom)